Pehmepaberil ja tualettpaberil on põhimõtteline erinevus, kuna nende tootmisprotsessid, kvaliteedistandardid ja hügieenistandardid on erinevad ning neid ei saa üksteisega asendada. Tualettpaberi tootjate hulgimüügitutvustus: Tualettpaberit kasutatakse peamiselt vannitoas, siidipaberit aga näo, käte ja muude inimkehaosade puhastamiseks. Näo siidpaber tuleb desinfitseerida ja isoleerida ühekordselt kasutatavate hügieenitoodete standardite kohaselt, tualettpaberil on aga vähem erinõudeid.
Näo siidpaber keskendub rohkem märjale ja sitkele tugevusele, samas kui tualettpaber rõhutab pigem puudutust kui märga ja sitket tugevust, et vältida paberi lagunemist ja ummistumist pärast kasutamist. Vürtsid on üldiselt inimkehale kahjutud. Tavalises majapidamispaberis kasutatavad lõhnatoorained on kõik mittetoksilised ja kahjutud essentsid, välja arvatud erinevate essentside suhtes tundlikud.
Majapidamispaberi tselluloosi võib selle erinevate allikate tõttu jagada puidumassi, põhutselluloosi, suhkruroo tselluloosi, puuvillatselluloosi, taaskasutatud jäätmemassi jms. Puitmass viitab paberimassile, mis on valmistatud puiduhakkest kiudude ekstraheerimisel keetmise teel; Esmane tselluloos viitab puhtale esmasele kiule, mis erineb ringlussevõetud jäätmemassist. Säilivusaeg on kudede puhul kergesti tähelepanuta jäetud probleem. Õiguspärased kaubamärgiga salvrätikud märgivad välispakendile tootmiskuupäeva ja säilivusaja ning säilivusaja ületanud kuded on altid bakterite kasvule.
Tüüpilise koe säilivusaeg on 2–3 aastat ning hoiutingimused peavad olema kuivad ja hästi ventileeritavad. Kude on valmistatud põimitud kiududest. Pärast teatud koguse vee imendumist ja pühkimist katkevad kiududevahelised ahelad, moodustades väikesed paberitükid, mis jätavad näole, tekitades ebamugava nähtuse.
